1988. aasta juunis kinnitas Euroopa Ülemkogu eesmärgi viia järk-järgult ellu majandus- ja rahaliit (EMU). Ülemkogu tegi tollase Euroopa Komisjoni presidendi Jacques Delors’i juhitavale komiteele ülesandeks uurida ja kavandada konkreetseid samme, mis viiksid rahaliidu moodustamiseni.

Komiteesse kuulusid Euroopa Ühenduse riikide keskpankade presidendid, Rahvusvaheliste Arvelduste Panga tollane peadirektor Alexandre Lamfalussy, Taani majandusprofessor Niels Thygesen ja Banco Exterior de España tollane president Miguel Boyer.

Komitee töö tagajärjel sündinud Delors’i aruandes tehti ettepanek, et majandus- ja rahaliit loodaks kolme eraldiseisva järjestikuse etapina.

Majandus- ja rahaliidu etapid

Esimene etapp

Majandus- ja rahaliidu esimene etapp

Delors’i aruande põhjal otsustas Euroopa Ülemkogu 1989. aasta juunis, et majandus- ja rahaliidu esimene etapp algab 1. juulil 1990. Sellel kuupäeval kaotati kõik kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel.

Keskpankade presidentide komitee

Euroopa Majandusühenduse liikmesriikide keskpankade presidentide komiteele, mille roll rahapoliitilises koostöös on alates selle asutamisest 1964. aasta mais järjest suurenenud, anti täiendavaid kohustusi. Need kohustused on sätestatud nõukogu 12. märtsi 1990. aasta otsuses. Komitee uute ülesannete hulka kuuluvad konsultatsioonide pidamine ja liikmesriikide rahapoliitika kooskõlastamise edendamine eesmärgiga saavutada hinnastabiilsus.

Kuna keerulised ülesanded tuli täita suhteliselt lühikese aja jooksul, algatas keskpankade presidentide komitee ettevalmistused ka majandus- ja rahaliidu (EMU) kolmanda etapi käivitamiseks. Kõigepealt tuli tuvastada kõik uurimist vajavad küsimused, võtta 1993. aasta lõpuks vastu tööprogramm ning määratleda selleks loodud allkomiteede ja töörühmade volitused.

Õiguslikud ettevalmistused

EMU teise ja kolmanda etapi elluviimiseks tuli läbi vaadata Euroopa Majandusühenduse asutamisleping (Rooma leping), et luua vajalik institutsiooniline struktuur. Selleks kutsuti 1991. aastal kokku EMU-teemaline valitsustevaheline konverents, mis toimus samaaegselt poliitilist liitu käsitleva valitsustevahelise konverentsiga.

Läbirääkimiste tulemusel võeti 1991. aasta detsembris vastu Euroopa Liidu leping, mis kirjutati alla 7. veebruaril 1992 Maastrichtis. Viivituste tõttu ratifitseerimismenetlustes jõustus leping (millega Euroopa Majandusühenduse asutamisleping nimetati ümber Euroopa Ühenduse asutamislepinguks ning lisati muu hulgas Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja käsitlev protokoll ning protokoll Euroopa Rahainstituudi põhikirja kohta) alles 1. novembril 1993.

Teine etapp

Majandus- ja rahaliidu teine etapp

ERI ja EKP asutamine

Euroopa Rahainstituudi (ERI) asutamine 1. jaanuaril 1994 tähistas EMU teise etapi algust ning sellega seoses lõpetas keskpankade presidentide komitee oma tegevuse. ERI lühiajalisus peegeldas hästi ühendusesisest rahapoliitilise lõimumise taset. ERI ei vastutanud rahapoliitika elluviimise eest Euroopa Liidus – see jäi riikide ametiasutuste pädevusse. Samuti ei olnud tal volitusi läbi viia välisvaluutainterventsioone.

ERI kaks põhiülesannet olid:

• tugevdada keskpankade koostööd ja kooskõlastada rahapoliitikat,
• teha ettevalmistusi Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) asutamiseks, ühtse rahapoliitika elluviimiseks ja ühisraha loomiseks kolmandas etapis.

Nende ülesannete täitmiseks kutsus ERI kokku foorumi, et pidada konsultatsioone ning vahetada mõtteid ja teavet poliitilistes küsimustes. Foorumil täpsustati ka seadusandlikku, organisatsioonilist ning logistilist raamistikku, mida on vaja EKPSi ülesannete täitmiseks kolmandas etapis.

• Vaata lähemalt ERI ettevalmistava töö kohta
• Euroopa Rahainstituudi asutamise 20. aastapäevale pühendatud konverentsi toimetised

1995. aasta detsembris nimetas Euroopa Ülemkogu kolmanda etapi algusest kasutusele võetava Euroopa rahaühiku euroks ning kinnitas, et EMU kolmas etapp algab 1. jaanuaril 1999. Varakult tehti teatavaks ka eurole ülemineku ajakava. See tegevuskava põhines eelkõige ERI väljatöötatud üksikasjalikel ettepanekutel.

ERM2

Samal ajal tehti ERI-le ülesandeks valmistada ette euroala ja teiste Euroopa Liidu riikide edasised rahapoliitilised ning vahetuskursisuhted. 1996. aasta detsembris esitas ERI Euroopa Ülemkogule aruande, mille alusel võeti 1997. aasta juunis vastu Euroopa Ülemkogu resolutsioon uue vahetuskursimehhanismi (ERM2) põhimõtete ja oluliste tegurite kohta.

Uued pangatähed

1996. aasta detsembris esitles ERI Euroopa Ülemkogule ja hiljem ka avalikkusele 1. jaanuaril 2002 käibele võetavate europangatähtede väljavalitud kujundust.

Stabiilsuse ja majanduskasvu pakt

1997. aasta juunis võttis Euroopa Ülemkogu vastu stabiilsuse ja majanduskasvu pakti, et täiendada ja täpsustada asutamislepingu sätteid EMU kohta. Pakti kuulub kaks määrust ning selle eesmärk on tagada eelarvedistsipliin majandus- ja rahaliidus. 1998. aasta mais võttis ülemkogu vastu deklaratsiooni, mis täiendab pakti ning laiendab selle kohustusi. Seda reformiti 2005. ja 2011. aastal.

Esialgsed osalejad

Riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil kokku tulnud Euroopa Liidu Nõukogu otsustas 2. mail 1998 ühehäälselt, et üksteist liikmesriiki on täitnud vajalikud tingimused EMU kolmandas etapis osalemiseks ning ühisraha kasutuselevõtuks 1. jaanuaril 1999. Algselt osalesid majandus- ja rahaliidus Belgia, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Portugal ja Soome. Riigipead ja valitsusjuhid jõudsid ühtlasi poliitilisele kokkuleppele isikute osas, keda soovitati nimetada Euroopa Keskpanga (EKP) juhatuse liikmeteks.

Ettevalmistused konverteerimiskursside kinnitamiseks

1998. aasta mais leppisid ühisraha kasutusele võtvate liikmesriikide rahandusministrid ja nende riikide keskpankade presidendid, Euroopa Komisjon ning ERI omavahel kokku, et EMUs osalevate liikmesriikide vääringute kehtivaid kahepoolseid keskkursse kasutatakse lõplikult fikseeritud konverteerimiskursside kindlaksmääramisel euro suhtes.

Otsustusorganite määramine

25. mail 1998 nimetasid 11 EMUs osalevat liikmesriiki ametisse EKP presidendi, asepresidendi ja ülejäänud neli juhatuse liiget. Nende ametissenimetamine jõustus 1. juunil 1998 ja tähendas ühtlasi EKP asutamist. EKP ja EMUs osalevate riikide keskpangad moodustavad eurosüsteemi, mis kavandab ning määratleb ühtse rahapoliitika kolmandas etapis.

EKP asutamisega 1. juunil 1998 lõpetas ERI oma tegevuse. Kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga 123 (varasem artikkel 109l) EKP asutamisel ERI likvideeriti. ERI ülesandeks olnud ettevalmistavad tööd lõpetati õigel ajal ning 1998. aasta lõpul tegeles EKP süsteemide ja menetluste lõpliku kontrollimisega.

Kolmas etapp

Majandus- ja rahaliidu kolmas etapp

Lõplikult fikseeritud vahetuskursside kindlaksmääramine

1. jaanuaril 1999 algas EMU kolmas ja viimane etapp. Kõigepealt määrati lõplikult kindlaks algselt rahaliidus osaleva 11 liikmesriigi vääringute vahetuskursid ning usaldati EKP-le ühtse rahapoliitika elluviimise ülesanne.

Kui Kreeka ühines EMU kolmanda etapiga 1. jaanuaril 2001, tõusis osalevate liikmesriikide arv kaheteistkümneni. Euroala kolmeteistkümnenda riigina liitus Sloveenia 2007. aasta 1. jaanuaril. Aasta hiljem liitusid euroalaga Küpros ja Malta, 2009. aasta 1. jaanuaril Slovakkia, 2011. aasta 1. jaanuaril Eesti, 2014. aasta 1. jaanuaril Läti, 2015. aasta 1. jaanuaril Leedu ja 2023. aasta 1. jaanuaril Horvaatia. Alates euroalaga liitumise päevast osalevad kõigi riikide keskpangad automaatselt eurosüsteemis.