Aleksander Nevski

See artikkel räägib Venemaa väejuhist ja pühakust; kümnevõistleja kohta vaata artiklit Aleksandr Nevski; jõelaeva kohta vaata artiklit Aleksandr Nevski (1957).

---

Aleksander Nevski kujutis aastast 1672

Aleksander Nevski kujutis aastast 1885

Aleksander Nevski ehk Aleksander Jaroslavitš (umbes 30. mai 1220, teistel andmetel 1221; Pereslavl-Zalesski – 14. november 1263; Gorodets) vanavene keeles Алеѯандръ Ꙗрославичь oli Kiievi-Vene ülik, Novgorodi vürst (1236–1240, 1241–1252, 1257–1263) ning Kuldhordi khaani vasallina Kiievi suurvürst (1249–1263).

Elulugu

Aleksander Jaroslavitš oli Jaroslav Vsevolodovitši (Novgorodi vabariigi, Pereslavl-Zalesski vürstiriigi vürsti ja Kiievi suurvürstiriigi suurvürsti) ning Rostislava-Feodossia (Novgorodi vabariigi, Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi vürsti Mstislav Mstislavitši ehk Mstislav Udalõi tütre) poeg ning Vladimiri-Suzdali vürstiriigi suurvürsti Vsevolod Suurpesa pojapoeg.

Noorus Novgorodi vürstina

Novgorodi vabariik oli 13. sajandil seisusliku demokraatliku korraga vabariik, kus esinduskoguks oli veetše, kes sõjaliste ja haldusülesannete täitmiseks valis teistest vürstiriikidest riigi valitseja – vürsti. Sõltuvalt valitud vürsti ja Novgorodi esindajate omavahelistest suhetest võidi vürst valitsemisest vabastada ja pagendada. Novgorodi vabariigi ja Kiievi suurvürstiriigi vahel toimus võimuvõitlus domineerimise eest Põhja-Venemaa ja Ukraina slaavi vürstiriikide üle.

1226. aastal kutsuti Jaroslav Vsevolodovitš Novgorodi vürstiks, kuid 1228. aastal oli ta sunnitud lahkuma. Uuteks vürstideks kuulutati 9-aastane Fjodor Jaroslavitš ja 8-aastane Aleksandr Jaroslavitš, kelle regendiks oli bojaar Fjodor Danilovitš, kuid juba 1229 olid ka nemad samuti sunnitud Novgorodist lahkuma. 1230. aastal kutsuti Jaroslav Vsevolodovitš kolmandat korda Novgorodi valitsema, kuid reaalselt jäid valitsema taas tema pojad Fjodor Jaroslavitš (kes suri 1233. aastal) ja Aleksandr Jaroslavitš.

1234. aastal osales 14-aastane Aleksandr Jaroslavitš koos oma isa, Pihkva ja Perejaslavli ning Novgorodi vägedega sõjakäigus Dorpati piirkonda, kus Emajõe lähedal toimunud lahingus võitsid vene väed mõõgavendade ordut ja sõlmisid rahulepingu ordumeistri Wolquiniga, mis kestis neli aastat. Vene ajalootõlgenduse kohaselt tekkis selle rahulepingu järgi Tartu piiskopkonnal kohustus maksta Novgorodile Tartu maksu. Samal aastal osales Aleksandr Jaroslavitš koos isaga sõjakäigus leedulaste vastu.

1236. aastal sai Jaroslav Vsevolodovitš taas Kiievi suurvürstiks ning 16-aastane Aleksandr Jaroslavitš Novgorodi iseseisvaks valitsejaks.

1236. aasta Saule lahingu järel loodi 1237. aastal Liivimaa ordu, kes sõlmis Taani kuningaga 1238. aastal Stensby lepingu ning aastatel 1240–1241 vallutasid Liivimaa ordu ja Taani väed Pihkva ja Vadjamaa. Endises Nogorodi vürstiriigist sõltuvuses olnud Pihkvas seati ametisse ordufoogtid ja Vadjamaale ehitati Koporje linnus. Relvastatud vastasseis Novgorodi vabariigi ja sakslaste vahel algas juba 1233. aastal, kui endine Pihkva vürstiriigi vürst Jaroslav Vladimirovitš, koos Novgorodi vabariigist pagendatud/põgenenud bojaaridega ning sakslastega vallutasid Irboska, kuid olid sunnitud taganema. 1240. aastal kordus kallaletung, seekord vallutati peale Irboska ka veel Pihkva ning valitseti seal kuni 1242. aasta Jäälahingu kaotuseni.

Talvel 1237–1238 toimus Kirde-Venemaal mongoli invasioon, mille käigus vallutati linnad Vladimir, Suzdal ja Rjazan, kuid mongoli-tatari sõjaretked ei ulatunud Aleksandr Jaroslavitši valitsetavate aladeni. 1239. aastal sai Kiievi suurvürstiks jällegi Aleksandr Jaroslavitši isa Jaroslav Vsevolodovitš.

1240. aasta Neeva lahing

 Pikemalt artiklis Neeva lahing

1240. aasta suvel maabusid Rootsi väed Vadja viiendikul Ingeris, Neeva jõe lisajõe Ižora suudmes. 15. juulil ründasid 20-aastase Aleksander Jaroslavitši juhitud väed nende laagrit ning võitsid lahingu. Neeva lahingu võidu eest sai Aleksander hüüdnime "Nevski".

Pärast võitu halvenesid Aleksander Nevski ainuvõimupüüdluste pärast suhted teda sõjapealikuks valinud Novgorodi vürstiriigi bojaaridega ning ta lahkus (aeti ära) Novgorodist Perejaslavli.

1242. aasta Jäälahing

 Pikemalt artiklites Jäälahing ja Ristisõjad Venemaal

1241. aastal kutsuti Aleksander Nevski uuesti Novgorodi valitsema. 1241. aastal vallutas ta sakslaste käes olnud linnuse Koporjes ja hävitas selle. 1242. aastal vallutas koos venna Andrei Suzdali vägedega tagasi Pihkva ja Irboska. Pihkva tagasivallutamise järel tegi Aleksander Nevski eelvägi sõjaretke Tartumaale, kus kokkupõrkes orduvägedega purustati.

5. aprillil 1242 juhtis tollal 22-aastane Aleksander Nevski koos venna Andreiga vene vägesid Jäälahingus Tartu piiskopi, Tartu piiskopkonna ja teiste Saksa ordusse kuuluva Liivi ordu vägede vastu. Võidu järel tehti rahu, millega tunnustati 1240. aasta eelseid piire.

Rahulepingu sõlmimise järel jätkas Aleksander Nevski Novgorodi kaitsmist sõjaretki sooritavate leedu vürstide eest.

1256. aastal, Aleksandri viibimise ajal Vladimiris, tegid Liivimaa sakslased, Taani kuninga vasallid, hämelased, soomlased ja Rootsi väed retke Novgorodimaa valdustesse Ingeris, Narva jõe idakaldal. Novgorodi väed tegid Aleksandri juhtimisel vastusõjakäigu Rootsi võimu all olevasse Soomesse, Koporje ja Laadoga ääres asunud hämelaste piirkonda.

Mongolite riigi laienemine

Kiievi ja Vladimiri suurvürstina

Suhted Kuldhordi ja Mongolite riigiga

Pärast isa, Vladimiri-Suzdali vürstiriigi suurvürsti Jaroslav Vsevolodovitši surma 1247. aastal ning tema järglase Svjatoslav Vsevolodovitši troonilt tõukamist Andrei II Jaroslavitši poolt reisis Aleksander Jaroslavitš koos vennaga Karakorumi, kus nad viibisid kuni 1249. aastani, mil Aleksander Jaroslavitš sai Kuldhordi valitsejalt Batu-khaanilt 1252. aastal loa tema vasallina valitseda Novgorodi vürstiriiki ja Lõuna-Venemaa Perejaslavli vürstiriiki. Andrei II Jaroslavitšile anti jarlõkk Vladimiri-Suzdali vürstiriigi valitsemiseks Vladimiri suurvürstina. Vennad tegid mongolitega koostööd, säilitades seeläbi vürstitiitli ja nominaalse võimu.

Mongolite invasiooni^(en) laienedes Euroopas püüdis Rooma paavst Innocentius IV moodustada roomakatoliku kiriku ja kreekakatoliku kiriku usutunnistusega riikide liitu paavsti juhtimise all. Aleksander Jaroslavitš loobus liidust ning valis sõltuvuse ja vasallisuhted Kuldhordiga.

Talvel 1250–51 abiellus Aleksander Jaroslavitši vend Andrei Jaroslavitš Galiitsia-Volõõnia vürsti Danilo Romanovitši tütrega. 1252. aastal vallutasid mongolid Vladimiri vürstiriigi, kuna Andrei Jaroslavitš kavandas mongolivastast sõjalist liitu roomakatoliku kiriku vasallide Rootsi ja Liivi orduga. Andrei II Jaroslavitš põgenes Rootsi ja uue Kuldhordi khaani Möngke-khaani poolt anti jarlõkk Vladimiri vürstiriigi valitsemiseks Aleksander Jaroslavitšile.

Vladimiri suurvürstina viis Aleksander Jaroslavitš ellu rahumeelset poliitikat, täites Kuldhordi nõudmisi elanike (va vaimulikud) maksustamisel ja maksude väljanõudmisel, mis hoidis ära uued sõjaretked ja laastamise talle allunud territooriumil. 1257. aastal saadeti Venemaale mongoli loendajad, kes viisid läbi maksustamiseks vajalikku elanikeloenduse Suzdali-, Rjazani- ja Muromimaal, kuid Novgorodimaal põrkusid vastupanule, mida toetas ka Novgorodis valitsenud Aleksander Jaroslavitši poeg vürst Vassili Aleksandrovitš. Aleksander Jaroslavitš pagendas Vassili Aleksandrovitši Suzdalisse ja karistas karmilt Novgorodi elanikke. Elanikeloendus Novgorodis viidi läbi Aleksander Jaroslavitši vägede kaitse all.

1262. aastal sõlmis Aleksander Jaroslavitš rahulepingu Leedu vürsti Mindaugasega ja saatis Vene väed, poeg Dmitri Aleksandrovitši juhtimisel, koos Polotski vürsti vägedega sõjakäigule Vana-Liivimaale Tartu piiskopkonda.

1262. aastal viibis Aleksander Jaroslavitš Kuldhordi pealinnast Sarais, kust tagasiteel suri ta Gorodetsis ning maeti esialgu Vladimiri linna. 1723. aastal viidi põrm üle Schlüsselburgi ja 1724. aastal Peterburi, 1753. aastal paigutati põrm Püha Kolmainu kirikusse Peterburis.

Isiklikku

Aleksander Nevski oli abielus Polotski vürstiriigi vürsti tütre Aleksandra Brjatšislavovnaga (Александра Брячиславовна) ja 2. abielus Vassaga. Järglased:

• Vassili Aleksandrovitš (enne 1245 – 1271) – Novgorodi vürst;
• Dmitri Aleksandrovitš (1250–1294) Novgorodi vürst (1260–1263), Perejaslavli vürst ja Vladimiri suurvürst 1276–1281 ja 1283–1293;
• Andrei Aleksandrovitš (ca 1255 – 1304) – Kostroma vürst (1276–1293, 1296–1304), Vladimiri suurvürst (1281–1284, 1292–1304), Novgorodi vürst (1281–1285, 1292–1304), Grorodetsi vürst (1264–1304);
• Daniil Aleksandrovitš (1261–1303), 1. Moskva vürst (1263–1303);
• Evdokija, abielus Smolenski Konstantin Rostislavitšiga.

Aleksander Nevski ikoon

Mälestuse jäädvustamine

Venemaal

Aleksander Nevski on Venemaa rahvuskangelane. 1547. aastal kanoniseeriti ta Venemaa õigeusu kirikus pühakuks (Neeva vaga õilisusuline vürst Aleksander). Tema järgi on nimetatud palju katedraale ja muid ehitisi Venemaal, Püha Aleksander Nevski orden, samuti Aleksander Nevski katedraal ja Aleksander Nevski kalmistu Tallinnas.

Aastal 2008 telekanali Rossija korraldatud rahvahääletusel valiti Aleksander Nevski kõigi aegade tähtsaimaks venelaseks.

Ukrainas

2022. aasta maikuus eemaldati Harkivis tema mälestmusmärk, mis oli sinna paigaldatud 2004. aastal.

Aleksandrile pühitsetud kirikud Eestis

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kirikutest on Neeva Aleksandrile pühitsetud Lihula Püha Neeva Aleksandri kirik, Kavilda Püha Neeva-Aleksandri kirik, Välgi Aleksander Nevski kirik ja Levala Püha Neeva Aleksandri kirik; Neeva Aleksander on üks kolmest Aleksandrist, kellele on pühitsetud Tartu Püha Aleksandri kirik.

Moskva Patriarhaadi alla kuuluvatest kirikutest Eestis on Aleksandrile pühitsetud Tallinna Aleksander Nevski katedraal ja Haapsalu Neeva vaga õigeusulise suurvürsti Aleksandri kirik.

Vaata ka

• Venemaa riigipeade loend
• slaavi vürstiriikide loend

Välislingid

• Arni Alandi. Tähtsaimaks venelaseks hääletati vürst Aleksandr Nevski ERR, 28. detsember 2008