Lobotoomia
Lobotoomia on aju otsmikusagarate ja talamuse vaheliste ühenduste läbilõikamise operatsioon, mida kasutati 20. sajandi esimesel poolel peamiselt USA-s, Suurbritannias ja Skandinaavia maades depressiooni, skisofreenia ja muude psüühikahäirete raviks.
Lobotoomiat on võimalik läbi viia kolmel viisil: kas kõrvaldatakse otsimikusagara osi, lõigatakse katki otsmikusagara ja talamuse vahelised ühendused või süstitakse neid ühendavaid kiudusid nii, et need muutuvad kõvaks.[1]
Ajalugu
muudaLobotoomia protseduuri teerajaja oli Portugali neuroloog António Egas Moniz, kelle arvates olid inimeste vaimselt haiglasliku käitumise taga otsmikusagaratest alguse saavad närviühendused.[2] Monizi lobotoomia idee oli mõjutatud Šveitsi neuroloogist Gottlieb Burckhardtist, kes tegi 19. sajandil selles valdkonnas esimesi katsetusi.[3] Monizi ravimeetod oli puurida kolju sisse auk, lükata terav ora ajusse ning seejärel saagimist meenutava liigutusega otsmikusagarate ja ülejäänud aju vahelised ühendused läbi lõigata. Moniz on kirjutanud ka monograafia „How I Came to Perform Frontal Leucotomy“, 1949. aastal pälvis ta oma meetodi eest Nobeli auhinna.
USA-s võttis 1936. aastal lobotoomia kasutusele Monizi katsetustest inspiratsiooni saanud neuroloog Walter Freeman. Ta ei olnud paikne kirurg, vaid reisis läbi USA ja oli kokku 3500 operatsiooni juures.[4] Operatsioon kogus populaarsust ka mujal maailmas. Näiteks 1940. aastatel opereeriti Suurbritannias ligi 1000 aju. Üks Suurbritannia tulemusrohkemaid lobotoomiaga ravitsejaid oli Wimbledonis tegutsenud neurokirurg Wylie McKissock.
1950. aastatel võeti vaimsete probleemide vastu kasutusele juba esimesi ravimeid ning lobotoomia muutus ebapopulaarseks. Populaarsuse vähenemisele aitasid kaasa protseduuri vähene tulemuslikkus ja negatiivsed kõrvaltoimed,[5] samuti jõudsid turule uued ravimid, nagu näiteks skisofreeniaravim kloorpromasiin.[6]
Paljud riigid läksid 1950. aastatel lobotoomia keelustamise teed, ometi jätkati nende operatsioonide tegemist mingil määral 1980. aastateni näiteks USA-s, Suurbritannias ja Skandinaavia maades.[3]
Lobotoomia objektid
muudaLobotoomiat tehti inimestele, kes põdesid raskekujulisi vaimseid haigusi,[3] nagu näiteks depressioon, skisofreenia või obsessiiv-kompulsiivne häire, aga ka inimestele, kellel oli näiteks õppimisega raskusi.[7] Opereeriti ka homoseksuaalseid ja vaimupuudega inimesi ning kriminaale.[1]
Õigustamine
muudaLobotoomia ajalugu uurides on püütud seda protseduuri mingil viisil õigustada, viidates sellele, et lobotoomia kasutuselevõtuga üritati sellel ajal leevendada ülerahvastatud psühhiaatriahaiglate probleemi, samuti ei toiminud senikasutatud ravimeetodid. Samas on öeldud, et neid operatsioone praktiseerinud neuroloogid soovisid egoistlikult kuulsust pälvida ja ei hoolinud oma patsientide tegelikust käekäigust.[8]
Mõjud
muudaKui operatsioonil tehakse pisemgi viga, võib tagajärjeks olla apaatsus või surm. Korrektse operatsiooni korral ei ole patsiendi elule ohtu, samas tekib suur emotsioonide pidurdumine.[9]
Lobotoomia tuum on see, et eemaldatakse vaimseid probleeme esile kutsuv ajuosa ehk lõigatakse ära probleemi juur. Soovitud paranemise asemel on tagajärg hoopis see, et otsmikusagar ei talita enam nii nagu varem. Kui otsmikusagara talitus muutub halvemuse suunas, on tagajärjed juba eelmainitud apaatsus, iseloomu muutumine, tähelepanu hajumine, emotsioonide üleküllus. Iga juhtum on erinev. Mõne patsiendi seisund on muutunud veidi paremuse suunas.[1]
Lisaks on lobotoomia võimalike tagajärgedena välja toodud krambid, söögiisumuutused, nõrkus, kognitiivsed häired jms.[10]
Levik
muudaKõige enam lobotoomiaid viidi läbi USA-s. Operatsioonide koguarv küündis seal ligi 40 000-ni.[3]
Suurbritannias tehti operatsioone üle 20 000, kõik 1940. aastatest kuni 1970. aastate lõpuni.[7]
Rootsis tehti lobotoomiat vahemikus 1944–1963. Patsiendid ei saanud protseduurile oma jah-sõna anda, nende hulgas olid lisaks vaimsete haiguste all kannatavatele inimestele arengupeetusega lapsed, homoseksuaalsed inimesed ja alkohoolikud. Kokku oli patsiente teadaolevalt ligikaudu 4500.[9]
Norras opereeriti aastatel 1940–1960 ligikaudu 3000 inimest.[11]
Soomes läbis aastatel 1946–1969 operatsiooni 1500 inimest.[9]
Kriitika
muudaLobotoomia on kogunud suurel hulgal kriitikat.[12] See operatsioon tõi rohkem kasu patsientide hooldajatele kui patsientidele, seega oli tegu patsientide allasurumise meetodiga, saavutamaks nende üle paremat kontrolli.[1]
Nõukogude Liit keelas lobotoomia 1950. aastal. Peamine põhjus oli operatsiooni jõhkrus ja ilmselge ebainimlikkus.[3]
Avalikkuse suhtumist lobotoomiasse kujundas sel ajal kindlasti ka ilukirjandus. Robert Penn Warreni 1946. aasta romaanis "All the King’s Men" on lobotoomiat käsitletud kui midagi äärmiselt jõhkrat. Ken Kesey 1962. aastal ilmunud romaanis "Lendas üle käopesa" on lobotoomia samuti rambivalgusesse toodud. Protseduuri on kujutatud taas negatiivse nurga alt, nimelt on see justkui takistus, mis visatakse ette patsiendi isikupärase iseloomu ning vaba tahte teele.[11]
Kuulsaid juhtumeid
muuda- Rosemary Kennedy. USA 35. presidendi John F. Kennedy noorem õde on üks kuulsamaid lobotoomiaoperatsiooni läbinuid. Tema aju lõigati 1941. aastal, aga operatsioon ebaõnnestus, kuna terve oma edasise elu polnud Rosemary suuteline kõndima ega rääkima.[10]
- Warner Baxter. Ameerika näitlejat, kuulsat 1930. aastate Hollywoodi tähte Warner Baxterit tabas 1940. aastatel endaga järeleandmatut valu kaasa toonud lihasepõletik ehk artriit, misjärel otsustas ta pärast muude ravimite tulutut katsetamist läbida lobotoomia. Valu küll kadus, aga mälu ja tervis halvenesid ning mõne kuu pärast näitleja suri.[13]
- Rose Isabel Williams. USA silmapaistva näitekirjaniku Tennessee Williamsi õel diagnoositi skisofreenia ning 1943. aastal rakendati tema peal lobotoomiat. Pärast operatsiooni pidi Rose oma elu veetma hoolekandeasutuses.[14]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 West, Mary. 2022. What is a lobotomy? Uses, procedure, and history. https://www.medicalnewstoday.com/articles/what-is-a-lobotomy. (18. märts 2023).
- ↑ Tan, Siang Yong & Angela Yip. 2014. António Egas Moniz (1874–1955): Lobotomy pioneer and Nobel laureate. Singapore Medical Journal 55(4). 175–176. https://doi.org/10.11622/smedj.2014048.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Long, Tony. 2010. Nov. 12, 1935: You Should (Not) Have a Lobotomy. Wired. https://www.wired.com/2010/11/1112first-lobotomy/. (18. märts 2023).
- ↑ Matthias, Meg. How Many People Actually Got Lobotomized? | Britannica. https://www.britannica.com/story/how-many-people-actually-got-lobotomized. (18. märts 2023).
- ↑ Levinson, Hugh. 2011. The strange and curious history of lobotomy. BBC News, sec. Magazine. https://www.bbc.com/news/magazine-15629160. (15. märts 2023).
- ↑ Gallea, Michael A. 2017. A brief reflection on the not-so-brief history of the lobotomy | British Columbia Medical Journal. https://bcmj.org/mds-be/brief-reflection-not-so-brief-history-lobotomy. (18. märts 2023).
- ↑ 7,0 7,1 BBC News 2021. Lobotomy: The brain op described as ‘easier than curing a toothache.’ Stories. https://www.bbc.com/news/stories-55854145. (18. märts 2023).
- ↑ Scull, Andrew. 2019. A Brief and Awful History of the Lobotomy. Literary Hub. https://lithub.com/a-brief-and-awful-history-of-the-lobotomy/. (18. märts 2023).
- ↑ 9,0 9,1 9,2 Kopli, Merit. 1998. Rootsis lõigati laste, kommunistide ja homoseksualistide ajusid. Eesti Päevaleht. https://epl.delfi.ee/a/50754048. (15. märts 2023).
- ↑ 10,0 10,1 Yetman, Daniel. 2022. What is a Lobotomy? Risks, History and Why It’s Rare Now. Healthline. https://www.healthline.com/health/what-is-a-lobotomy. (18. märts 2023).
- ↑ 11,0 11,1 Torkildsen, Øivind. 2022. Lessons to be learnt from the history of lobotomy. Tidsskrift for Den norske legeforening. https://doi.org/10.4045/tidsskr.22.0505.
- ↑ Terrier, Louis-Marie, Marc Lévêque & Aymeric Amelot. 2019. Brain Lobotomy: A Historical and Moral Dilemma with No Alternative? World Neurosurgery 132. 211–218. https://doi.org/10.1016/j.wneu.2019.08.254.
- ↑ January, Sarah. 2022. Why Warner Baxter, The Second Ever Best Actor Oscar Winner, Decided To Get A Lobotomy. Grunge. https://www.grunge.com/1076521/why-warner-baxter-the-second-ever-best-actor-oscar-winner-decided-to-get-a-lobotomy/. (18. märts 2023).
- ↑ Gussow, Mel. 1996. Rose Williams, 86, Sister And the Muse of Playwright. The New York Times, sec. Arts. https://www.nytimes.com/1996/09/07/arts/rose-williams-86-sister-and-the-muse-of-playwright.html. (18. märts 2023).