AS Eesti Fosforiit
AS Eesti Fosforiit on pikka aega tegutsenud keemiatööstusettevõte, mis 20. sajandi lõpul hakkas kinnisvaraettevõtteks[1].
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Ettevõtte ajalugu ulatub aastasse 1920, mil Harju maakonnas Ülgase külas loodi osaühistu Eesti Vosforiit[2]. 31. märtsil 1921 andis Kaubandus- ja Tööstusministeerium osaühisusele “Eesti Vosvoriit” loa hakata kaevandama fosforiiti Ülgasel. Aastal 1923 organiseeriti osaühistu ümber aktsiaseltsiks Eesti Vosforiit, mis seejärel nimetati aktsiaseltsiks Eesti Fosforiit[2]. AS “Eesti Vosvoriidi” fosforiidijahu või -kontsentraadi (P2O5 sisaldus ~25 – 27%) toodang oli ligi 700 tonni 1925. aastal, 6500 tonni 1940. aastal ja ligi 20 500 tonni 1943. aastal. Fosforiidijahu kasutati Eestis happeliste muldade väetamiseks ja osa fosforiidikontsentraadist müüdi välismaale superfosfaadiks ümbertöötamiseks.
1938. aasta märtsis sõlmiti leping Saksamaal IG Farben AG-ga, mille kohaselt tuli sinna kümne aasta jooksul tarnida kuni 340 tuhat tonni fosforiidikontsentraati aastas, toimeaine (P2O5) sisaldusega 33%. Ülgase tehnokompleks põles maha 5. detsembril 1938 ja kaevandus suleti. Eesti-Saksa lepingu realiseerimiseks rajati 1940. aastal uus fosforiiditööstus Maardusse, põhja poole Narva maanteed, senise Kroodi küla maadele Kroodi oja paremale kaldale (Maardu fosforiidikaevandus).[3] 1939. aastal rajati Maardusse Eesti Fosforiidi tehas ja karjäärid. Aastal 1940 ettevõte riigistati[2].
Maardu Keemiakombinaat
[muuda | muuda lähteteksti]4. oktoobrist 1948 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu otsuse nr 3698-150c Maardu keemiakombinaadi rajamiseks, mis sisaldas korraldust tehase ehitamist superfosfaadi tootmiseks mahus 120 000 tonni aastas, tsehhi väävelhappe tootmiseks 40 000 tonni aastas ja rikastusvabrikut kuni 140 000 tonni kontsentraadi väljastamiseks. Kaevanduse esimese etapi võimsuseks oli kavandatud 240 000 tonni, koguvõimsuseks aga kuni 400 000 tonni aastas.
1949. aastal valmis suur keemiakombinaat ja aastal 1950 nimetati Põlevkivi- ja Keemiatööstuskombinaat "Eesti Fosforiit" ümber ENSV Kohaliku- ja Põlevkivikeemiatööstuse Ministeeriumi Maardu Keemiakombinaadiks, Eesti NSV Ministrite Nõukogu 14. septembri 1951. a. määrusega nr. 782 anti "Eesti NSV Kohaliku ja Põlevkivikeemiatööstuse Ministeeriumi keemiakombinaadi "Maardu" NSVL Keemiatööstuse Ministeeriumi alluvusse" ja aastatel 1951–1957 kandis nimetust NSVL Keemiatööstuse Ministeeriumi Maardu Keemiakombinaat, 1957–1965 ENSV Rahvamajanduse Nõukogu Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Valitsuse Maardu Keemiakombinaat, 1966–1975 NSVL Keemiatööstuse Ministeeriumi Maardu Keemiakombinaat, 1975–1983 NSVL Keemiatööstuse Ministeeriumi Maardu Keemiatehas[2].
Maardu Maardu Keemiakombinaat tootis fosforiidist muuhulgas väetisi. See reostas väga suurel määral keskkonda. Eriti kahjulikud olid tehase korstnatest linna kohale tulnud väävliaurud, mis isegi aknaklaase söövitasid. Uus elamurajoon rajati sellega arvestades veidi eemale, endistele Kallavere küla maadele. Kombinaadis ehitati jahvatus- ja rikastusvabrik, väävelhappe- ja superfosfaaditsehh. 1954. aastal avati Maardus avamaakaevandus (karjäär). Pärast karjääri avamist allmaakaevandamine vähenes ja 1965. aastal see lõpetati. Fosforiiditoodangu maht kasvas peaaegu kolm korda ja omahind langes kaks korda. Fosforiidi kaevandamine tõusis lahtiste töödega 600 000 tonnini aastas. Alates 1957. aastast toodeti peale fosforiidijahu massiliselt ka väävelhapet ja superfosfaati. Superfosfaati saadi apatiidii, kus P2O5 sisaldus on juba üle 60%. rikastamisel väävelhappega, rikastamisega tõsteti ka Maardu fosforiidi P2O5 sisaldus üle 60%. Toorainet saadi lahtisest karjäärist, Kroodi oru juures.[4]. Fosfor koos lämmastiku ja kaaliumiga on üks kolmest põhilisest taimtoiteelemendist. Teravili vajab fosforit 13 kg/ha, raps 30 kg/ha ja kartul 60 kg/ha. Allmaakaevandamine Ülgasel lõpetati 1965. aasta mais, kuid 1954. aastal Maardus avatud karjääriga tekkisid kohe tõsised keskkonnaprobleemid fosforiidil lasuva graptoliitargilliidi (diktüoneemakilda) isesüttimise ja toksiliste ainete väljaleostumise tõttu. Kattekivimi puistangutesse ladustatav diktüoneemakilt soojenes lokaalselt, põhjustades isesüttimist ja kilda põlengukoldeid. Keskkonnaprobleeme põhjustas ka Maardu kombinaadi väävelhappetsehh, mille korstnast kerkivad väävli ja fluoriühendid põhjustasid paarikümne kilomeetri ulatuses loomade haigestumist. Alates 1958. aastast hakati Maardus fosforiiti kaevandama karjääri meetodil ja selle toodang jäi püsima 50 000–70 000 tonni P2O5 piiridesse aastas. Palju aastaid valmistati Maardu fosforiidist üsna mõttetut väheväärtuslikku fosforiidijahu[5]. Fosforiidijahu kasutegur muldade saagikuse tõstmisel oli minimaalne.
1966. aastal anti Maardu Keemiakombinaat NSV Liidu Keemiatööstuse Ministeeriumi alluvusse[6]
Johtuvalt sellest, et mäe- ja keemiatööstuses rakendati looduskahjulikku tehnoloogiat, olid Maardu keskkonnaolud Eesti halvimaid (õhu suur tolmusaastatus, pinnase ja vee reostus). Väävelhappetsehhis käis väävelhappe tootmine püriidist, põletati püriit ära, väävel tuli sealt välja ja see oksüdeeriti. Püriidi sees on mitmesugused lisandid veel. Protsessis oli väävelhappe tootmise saba korstnast väljas, see oli pruun ja punane. Koondis Eesti Fosforiit andis peaaegu kolmandiku kogu Tallinna saastest, õhku paisati suurtes kogustes tervistkahjustavaid lämmastiku-, väävli- ja fluoriühendeid, mis saastasid ka Maardu järve, mulda ja elustikku. Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 506 24. septembrist 1987 moodustati Jõelähtme vallas 2495 ha suurusel alal Rebala ajaloolis-kultuuriline kaitseala ja fosforiidi kaevandamine Maardus lõpetati.
Aastal 1983 muudeti ettevõte õiguslikult vormilt NSVL Mineraalväetiste Tootmise Ministeeriumi Eesti Vabariiklikuks Tootmiskoondiseks Eesti Fosforiit[2]. Aastatel 1989–1990 NSVL Riiklik Agrokeemia Assotsiatsioon TK "Eesti Fosforiit".
Aastal 1992 organiseeriti tootmiskoondis ümber EV Riikidevaheliseks aktsiaseltsiks Eesti Fosforiit, kusjuures 80% aktsiatest kuulus Eesti vabariigile[2]. Aastal 1997 müüs Eesti oma osaluse ettevõttes[2] ja Eesti Fosforiidi erastas Kristine Center AS, mis ostis Eesti riigilt 80% Eesti Fosforiidi aktsiatest. 153 hektarine krunt omandati 12 miljoni krooniga. Alates 2000. aastaks KC Grupi nime kandva ettevõtte osaluse 90 protsendini[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://www.xn--ksmeel-2ya.eu/index.php?leht=9&rn=10055893[alaline kõdulink] (vaadatud 11.03.2013)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 EE 12. köide, 2003: 53.
- ↑ Enno Reinsalu. "Eesti Mäendus". Tallinn, TTÜ Kirjastus 2011 ISBN 978-9949-23-075-4
- ↑ Maardu Keemiakombinaat, Kiir: EKP KK ja ENSV MN ajaleht Põltsamaa territoriaalse tootmisvalitsuse juures, nr. 144, 5 detsember 1957
- ↑ Hakkame fosforiiti kaevandama, www.aripaev.ee, 10. mai 2017
- ↑ Eesti NSV Ministrite Nõukogu 8. jaanuari 1966. a. määrus nr. 13 "Maardu Keemiakombinaadi üleandmise kohta NSV Liidu Keemiatööstuse Ministeeriumi alluvusse".
- ↑ Kunagise Maardu keemiakombinaadi hiidterritooriumi areng on tänaseni segane, www.aripaev.ee, 31. august 2005